Killukesi Tallinna ajaloost
Kui ma veel poisikene olin, siis oli meil tavaks peale suuremate tööde lõppu Tondirabas käia ja lõkkevalgel tondijutte vesta.
Aga eks kõik saab ükskord otsa ja nii juhtus ka tondijuttudega.
Tähistaeva all lõkkekumas on küll kena istuda, aga pikapeale läheb vägisi igavaks.
Sestap palusime vanaisal rääkida midagi Tallinna ajaloost, sest teadupärast pole Tallinn teab mis kaugel sellesamusest Tondirabast.
Vanaisa mõtles hetke, ohkas ja rääkis meile Tallinna nimesaamise loo.
Kunagi ammu kui loomad enam ei rääkinud, tulnud ühel vabamehel kange soov naist võtta.
Mõeldud, tehtud.
Sidunud siis mõõga vööle ja võtnud kukru ühes ning istunudki hobuse selga.
Kõrvus teadjanaise targad sõnad, asunud ta teele Soomaa (praegune Soome Vabariik) suunas.
Soomaale viis teda Targa õpetus, et mida lõuna poole, seda uimasemaks ja laisemaks naisterahvad saavad, sest päike teeb loiuks ja nii jäävadki tööd ja tegemised suures osas tegemata.
Esialgu olnud vabamees kangesti äksi täis, sest selja taha jäi tuttav ja armsaks saanud Daugava. Otse ees oli Luhamaa ja egas Helsingforsgi kaugel polnud.
Toona oli kombeks Soomaal ikka hobusega käia. Nii sai kergemini kui oma kondiauruga. Ja igal vabamehel oli truu ja särtsakas hobune alati varnast võtta. Seega olid asjalood soodsad ja miskit muret ei olnud. Peterburgi toona veel ei olnud. Mingi suvaline postijaam ja kõrts vaid. Aga sellest piisas, et hobust puhata ja reisiväismus kontidest välja raputada.
Ilus, kena.
Aga saatus on sedasorti naisterahvas, et tema kohe peab vimkasid sisse viskama. Nii ka seekord.
Kusagil Alüksne kandis saanud vabamees kokku kunagise relvavennaga, kellega koos mitmed-setmed lõbusad röövkäigud ette olid võetud. Ja nagu komme ette nägi, siis tuli seda kohtumist viivitamatult sisse õnnistada ja ohtralt kesvamärjukesega niisutada.
Ja nii juhtuski, et ilmakaared omavahel ära vahetusid ja enne kui vabamees asjast arugi sai, ärkas ta ühe kõrtsi kambris kusagil Paide kandis.
See tegi temale koledasti tuska ja suures hingehädas ja koleda masenduse käes kannatades tellis ta kõrtsmikult hulga hingerohtu.
Fortuuna.
Nagu juba eelnevalt mainitud, siis on tegu naisterahvaga, kes oma kena nöbininakest igale poole vahele toppima on harjunud. Naisterahvas ikkagi ju. Sel korral aga oli ju mängus teine naisterahvas. Kes ta oli või kus ta oli või milline ta oli, polnudki üleüldse oluline. Naisterahvas ta oli.
Sellest piisas.
Järgmine hommiks ärkas vabamees tallis.
Hobusetallis.
Heinte sees küll, aga mitte harjumuspärases sängis.
Läinud siis vabamees välja ja sattunud koheselt tuulte valla.
Märganud, et asub ta kõrge paekalda pääl, mere ääres.
Taamal koperdanud üks mutike, oksakubu seljas. Vabamees läinud juurde ja küsinud: „Emake. Kus ma olen?”
Mutikene tõstnud pea ja vastanud: „Pojakene. Kas sa ise ei näe või? Mere ääres oled. Siin on vaid Tondiraba ja toosama tall.”
Vabamees langenud näost äragi. Küsinud siis: „Aga mismoodi ma siit nüüd Hesingforsi saan?”
Mutike naeratas ja ütles: „See pole sugugi raske. Hobuse pead küll maha jätma, aga taamal perve all on üks sadam. Sealt leiad kindlasti mõne paadimehe, kes su üle lahe Soomaale kohale viib.”
See teinud vabamehelt pisut rõõmu. Läinud ta siis tagasi talli mano, et obesele haina ja vett ette panna. Ei saa ju setukat niisama mahakoolma jätta. Aga võta näpust! Vahepeal olla talliperemees käinud ja talli uksed lukku pannud. Sikutanud ja sikutanud ja sikutanud. Lõpuks sikutanud talli lingi eest, mille ta südmetäiega tasku susand. Aga kuivõrd tegu olnud vabamehega, siis jätnud ta peremehele pisukese rahakukru talli ette kivi peale, et tema setuka eest hoolt kantaks.
Mõeldud, tehtud.
Sadamas leidnud ta kiirelt purjepaadi, mille abiga ta ülikergelt ja vaevata Helsingforsi kohale saanud. Ja naisegi leidis vabamees Roovaneemelt kenasti. Igati prink, rõõsa ja virk naisetükk olevat olnud kui rahva kirjeldust õigeks arvata.
Pääle seda hakanud kõik vabamehe toimetused kenasti vilja kandma ja tema jõukus kasvanud suuresti.
Ükskord kui vabamees taaskord pealinna Riga`t väisas tuli raehärradega mõdukannu veeres jutuks vabamehe hea õnn ja juhtumised.
Raehärrad panid väga imeks, et mismoodi mehel kõik asjad mitu korda rutemini korda saavad kui ülejäänud Liivimaa peremeestel.
Vabamees muhelenud ja pajatanud nõnda.
Võtnud taskust välja ühe lingi. No tollesama, mis tal sealt talliukse külgest pihku jäi.
Ja ütelnud nii: „Vaadake! See on link. Pääle vaadates on link nagu link ikka, aga tegelikult on see Talllink. Ja pärit on ta Talllinnast.”
„Kus too imekoht paikneb ka?”, küsinud raehärrad.
„Helsingforsist kohe õkva siinpool lahte.”, naernud vabamees. „Sel ajal, kui teised mööda maad kappavad, lähen mina lupsti otse üle lahe ja olen kohal nagu 3 taalrit või riigimarka!”
Eks jutt levinud nagu tuli kevadise kulu ajal.
Ja hakanud teisedki kiirelt seda hääd sisteemi kasutama.
Ajapikku saanud see kaubatee niimoodi hoo sisse ja mere äärde tekkinud suisa linn.
Tall, kus vabamees toona ärkas saanud korraga kuulsaks ja sinna ehitati veel lisaks kõrts ja palvemaja ning hulka taresid kah. Nüüd on sääl jäähall ja tulemas on olümpiakraadi ujula.
Aga linnale, mis selle naisevõtuloo tõttu tekkis, pandigi nimeks Tall-linn, sest Tondirabas kurvas üksinduses konutanud tallist kõik alguse sai, millest hilisemalt üks pisikene aga tähtis väikelinn tuli.
Ja nii see oli.
Ahjaa....
Link. Talli link. Hilisemal ajal tahtnud üks mees ühe liinilaeva käima lükata, mis ülemere korraga palju kraami ja inimesi saaks peale võtta. Panigi.
Arvake ära, mis ta selle firma nimeks pani...