Ettevaatust – kübertobu!
(Tuntud dokumentaalfilmi, “Ettevaatust – kübertobu!” n.a.a 2025 järgi.)
Kübertobu: Nende ajaarvamise järgi aastatel 2008 – 2030 psühhosotsiaalmajandusliku ekspermendi korras välja aretatud inimrühmitus, mille eesmärgiks oli kaasa aidata arutu tarbimise kasvule, mõtlemisvõime lakkamisele ja totaalsele sotsiaalsele jälgimisele ja kontrollile.
.../Ja nii sai kübertobust tõhus relv kontrollimaks masside käitumist ja tõhustades äärmiselt efektiivselt kodanike käitumise kõikide aspektide järelvalvet.... ....hiljem nad küll kahetsesid kibedalt, aga kahju oli juba tehtud ja seda nad tagasi pöörata ei saanud. Kübertobude ohvitele loodu suisa raviasutusi, aga need osutusid ebatõhusateks./...
~Galaktika Entüklopeedia 42 trükk. Kirjastus PAX, Aasta 202021.
Nagu lähtub tolle aja allikatest, ei olnud kübertobu mingi paaria. Pigem oli see tol ajal valdav norm. Kui sa juhtumisi kübertobu ei olnud, siis võisid suure tõenäolisusega arvestada, et sind hakatakse massiivselt sotsiaalselt survestama ja suisa tagakiusama.
Mõnes mõttes võib seda eksperimenti võtta loogilise jätkuna 20 sajandi alguses käivitatud inimeste rumalaks õpetamise kavaga, mida nimetati siis kohustuslikuks koolihariduseks (ingliskeelses keskkonnas ka Secondary School System elik Teisejärguliseks Koolisüsteemiks). Sellest jäid toona puutumata vaid vähesed materiaalselt hästikindlustatud grupid, kel oli piisavalt vahendeid, et enda lapsi nende mõtlemisvõimet arendades ja mitte maha surudes harida.
Peamiselt Põhja – Ameerikas Silicon Valley nimelises paigas koondunud toonased tehnoloogiaettevõtted arendasid just nende vähearenenud inimeste tarbeks välja virtuaalse infovälja, mis (nagu selgub tagasi vaadates et edukalt) pidi kindlustama selle, et kübertobud tegeleksid vaid kübertotrustega, kindlustaksid enda arutu tarbimise ja igasuguse kilakola edasireklaamiga püsiva rahavoo teatud suunas ja hoiaksid valvsalt silma peal kõigil, kes seda sama arutult nagu kübertobud ei tee.
Loomulikult ei arvatud, et kübertolad ise sedavõrd võimekad on et selle kõigega iseseisvalt hakkama saada. Sotsiaalpsühholoogiliselt konstrueeritud algoritmid kindlustasid lisaks tobude “käivitamisele ja käigus hoidmisele” ka selle, et iga isik, kes kübertobuga ükskõik mil viisil kokku puutus, kaasati algoritmi abil eksperimendi mudelisse kui järgmine kübertobu või “reaalne oht” eksperimendile. Kuivõrd kübertobudega ekperimendi mõttes asjad kenasti paigas olid, siis suuremat tähelepanu nad ei vajanud. Oma eesmärki nad täitsid ja psühhoajaloolise jäänukina nad erilist tähelepanu ei vaja. Küll aga osutus eksperimendi raames väljakutseks üksikute mõtlevate inimeste tobudeks konverteerimine. Eksperimendi lõpuaastatel suudeti siiski loodud virtuaalreaalsusest välja praakida osa, mis kätkes endas võimalusi inimeste vahel mõtteid vahetada ja vestelda ebaolulistel teemadel, mis ei sisaldanud endas kaupade ostmist ja poliitreklaamide ja propaganda tarbimist.
Sellele eelnevalt üritati üksikuid maatriksiga mitteühilduvaid inimesi kas tasalülitada või kui nende tegevuses ilmnes Kontrolliga mittesobivad mõtteid või tegevusi, siis permanentselt ühiskonnast isoleerida. Kulutõhususe osas oli küll vaidlusi, aga peamiseks argumendiks näis olevat: “Las nad ühinevad. Küll me nad paika paneme.” See ei osutunud siiski nii kulutõhusaks kui algselt planeeriti ja hiljem sellest loobuti kui virtuaalist eemaldati suhtlemine ja muu ebaoluline.
Tänapäeva inimesed läheksid vast paari päevaga hulluks, kui satuksid sellisesse düstoopiasse. Õnneks on see möödanik.
Kübetobude jaoks oli see aga toona ainuvõimalik ja igati normaalne ja rahuldust pakkuv “reaalsus”.
Seega toimetasid kübertobud usinalt virtuaalis. Tarbisid reklaame, ostsid seda-mida-öeldi, jälgisid kõiki, kes sama ei teinud. Raporteerisid usinalt Keskarvutile käitumisest, mis erines tobususest. Sõid, mis öeldud. Jõid, mis öeldud. Õppisid selgeks kõik loosungid, mis nähtud. Levitasid infot, mis neile edastatud. Suhtlesid aktiivselt teiste tobudega.
Kõik suhtlused ja tegevused olid Keskarvutisse logitud ja salvestatud. Kõik suhtlusringid olid kaardistatud ja tarviliste algoritmidega jälgitud ja hallatud. Igasugune hälbiv või mitteeesmärgipärane tegevus päädis automaatselt Kontrolli sekkumisega ja efektiivsete meetmete rakendamisega. Kõik tundus toimivat kuni....
Keegi ei tea täpselt mis juhtus, aga arvatakse, et mingil hetkel tobude ajud lihtsalt lühistusid. Ei ole selget viidet ega uuringut, mis annaks võimaluse määrata täpset aega. Kas oli see enne kübertobude närvisüsteemide ja ajude liidestamist (neurokiipide abil) Keskarvutiga või vahetult pärast seda, ei ole võimalik kindlalt väita.
Fakt on, et peale seda kukkus süsteem kokku ja loodud virtuaalreaalsusele ei olnud enam reaalset rakendust. Selle tulemusena muutus reaalsus suurel määral ja suures osas positiivses suunas. Peale selle ekperimendi fiaskot ei olnud enam seda meeletut hulka inimmassi, kes oleks kilakola ostnud. Seega puudus põhjus ja vajadus seda toota. Ja kui langes ära põhjus loodust reostada ja ressurssidest tühjaks pumbata, said inimesed keskenduda sellele, mis tõesti oluline ja vajalik.
Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et toona läbiviidud ekperiment oli mõtekas ja edukas. Mitte küll sellise ülesandepüstituse kohaselt, mille postuleerisid toonased Arhidektid vaid eksperimenti reaalse mõju ja tulemi tõttu. Ja see ongi peamine.
P.S. Ärge kartke kübertobu. Ta on välja surnud.