freerafter

Suhtlusrakendused (programmid) tänapäeval.

Me suhtleme üha enam Internetis. Me ei suhtle enam nii, nagu ennemalt.

Inimlik kontakt ja suhe jääb üha enam tahaplaanile.

Me ei suhtle enam inimlikult. Loomulikult. Masinlikult.

Aga Internet on “katki”, sest mingid korporatsioonid on võtnud õiguse ja suva seda enda kasumi ja võimu kasvatamiseks ära kasutada. Seda teed on nüüdseks tallatud, alates sellest kui Internet oli koht, mida ei valitsenud mingid korporatsioonid.

Seda juttu kirjutades annan endale selgelt aru, et enamik internetikasutajaid ei anna endale aru, kuidas ja miks ometi neid ära kasutatakse. Miks küll?

Nad ei mõista lihtsat fakti, et need “tasuta teenused” ongi mõeldud kasutajate “kottimiseks”. Ära kasutamiseks. Või siis suisa ja täiesti julmalt represseerimiseks.

Mingi “teenus”, millega lihtne liituda, saab kiirelt “kärbselõksuks” kõigile, kes liitujaga ühendust pidada soovib. Ja seda “lüpstakse” maksimaalset.

Kõik info, mida vähegi saada võimalik on, lüpstakse sisse.

Ja tehakse rahaks.

See on “tasuta teenuse” hind.

Kes raha maksab, see info saab. Vahet pole, kes saab. Raha maksab.

Kus olid aastal 2013, kell 13:38? Pole probleem. “Teenusepakkujad” annavad selle info. Kohe. Maksa või ole mingi sunniorganisatsiooni liige – info on Vaba.

Kuhu me jõudnud oleme?

Lihtne tegelikult. Oleme jõudnud vastärganud digidiktatuuri. Sellisesse, mida pole veel iial olnud. Masinad valvavad Inimeste üle. Masinad on tähtsamad, kui inimesed. NEIL on sõnaõigus.

Aga nagu ütles üks tark inimene, siis kõige vastu on rohtu.

On viimane aeg loobuda röövellikest “teenusepakkujatest” ja minna tagasi Interneti “juurte” juurde.

Detsentraliseeritud lahendused annavad tagasi inimeste enesemääramise õiguse ja vahendid selleks.

Loomade farm ei ole õige koht inimestele.

Käed eemale minu infost ja minu elust!

Minu info on minu oma. Minu omand ja minu vara. Mina ei ole seda võõrandanud, rentinud ega pantinud. Minu info kuulub mulle.

Ja mina ei ole nõus, et keegi kusagil seda meelevaldselt kogub. Ja vahet ei ole kas seda kogutakse pettusega, eksitades või salamisi nuhkides. Mina ei ole sellega nõus.

Mina ei ole mingi metsik infopõõsas, mille vilju kogutakse ja need rahaks tehakse. Või siis nendest viljadest mingi mürgine ollus kokku keedetakse, et sellega kurja teha. Mina ei ole viljapuu ega kultuurtaim pole ma samuti. Ei ole.

Mina ei ole avalik meesterahvas, kes rahutult ringi tõmbab lootuses, et keegi teda märkab ja ehk siis kõrva tagant sügab või kondi hambu viskab. Mina ei ole säärane mees.

Ja pole tarvis koguda infot selle kohta, kus ma käin ja kellega ma söön. Ei ole tarvis. Minul ei ole seda tarvis.

Aga näe kogutakse ja salvestatakse ja töödeldakse ja kasutatakse ja ostetakse ja müüakse ja jagatakse ja edastatakse.

Misjaoks? Kelle hüvanguks? Mille edendamiseks?

Ei!!!

Ole sa tont või inimene, koogel või moogel, firma või asutus.... Käed eemale minu infost ja minu elust!

Tuleviku Internet on Detsentraliseeritud

Jah. Nii see on. Täpselt nii, nagu see oli Neti algusaegadel.

Internet oli INIMESTELE. Firmad sinna ei tükkinud. Miks nad oleks tahtnud seal olla, kui äri käis mujal. Nagu alati käinud oli.

See muutus. Ja koos sellega muutus ka Internet. Internet hakkas kiiresti tsentraliseeruma. Üha rohkem koondusid serverite ressursid üha vähemate teenusepakkujate kätte. Mis võimaldas neil üha kulutõhusamalt ja kasumlikumalt majandada.

Ja siis, kui need “Suured” aru said, et inimeste andmed ja info saab hea raha eest maha parseldada, muutusid nii mõnedki teenused ja netivõimalused suisa ilma rahata pakutavaks. Mitte, et tasuta asjad oleksid olemas, aga raha tuli märksa enam reklaamist ja inimeste isikliku info müügist, kui seda oleks tulnud klientide käest raha küsides.

Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus peamised serveripargid, kus inimesed oma infot hoiavad ja mille teenuseid nad tarbivad on muutunud niivõrd mugavaks, et panevad järjest vähem rõhku infoturbele. Ja info lekib. Info lekib meeletutes kogustes. See omakorda on loonud ülisoodsa pinnase kuritegevusele. Info kuritarvitamisele.

Ei ole pelgalt nii, et vaid müstilised “Mehed mustas” loevad, salvestavad ja profileerivad kõike inimestesse puutuvat. Nüüd saab seda teha kes iganes, sest info lekib kogustes, mida pole võimalik ettegi kujutada.

Tahad teada teise inimese meiliaadressi, telefoni numbrit, isikukoodi, sünnipäeva, elukohta ja talle kuuluva vara nimekirja? Pole probleem! Tahad kasutada seda infot identiteedivarguseks, et võtta laenu, tühjendada inimese pangaarve, toime panna tema nimel kuritegusid? Pole probleem!

Osta vajalik info ja hakka pihta.

Tahad teada, mida inimene sööb, kellega suhtleb, mida ta täpselt oma vanaema, armukese ja oma peidetud pangaarvega toimetab? Ehk tahad ka lisaks teada, mida teevad tema tuttavad, sõbrad, kolleegid ja lemmiloomad? Ei mingit probleemi!

Tee, mida hing ihkab selle infoga. Taevas on piiriks.

Ostad või varastad selle info ja oledki Suur Nukumeister. Ja kedagi ei huvita, sest uppuja päästmine on uppuja enda asi ja enda süü, et temast ohver saab. Kedagi ei huvita. Keegi ei sekku. Keegi ei kaitse. Vahet pole.

Juba ainuüksi eelpoolmaintust piisab, et Internet sellisel kujul enam mitte miskitpidi turvaline paik ei ole.

Õnneks on selle vastu rohtu ja selle rohu nimeks on detsentraliseeritud Internet, kus inimese andmed on tema enda käes, mitte kusagil “külaväljakul” kõigile lörtsimiseks ja kurjalt kasutamiseks.

Mida rohkem andmeid ühes kohas, seda haavatavamad nad on. Mida rohkem võimu ühes kohas....

APPI, ma vajan...

Mis puudutab inimeste aitamist nende probleemides ja muudes hädades, siis tuleb targu arvestada sellega, et tegelikult see ei tööta ja seda teha ei saa. Igaüks tassib oma “risti” ise ja seda vägisi käest kiskuda pole vähimatki mõtet. Isegi siis, kui näib, et inimene hävineb ja seda on südantlõhestav vaadata. Mõttevormid, nagu rõõm ja mure käivad inimesega kaasas ja need kuuluvad inimesele.

Nad on tema OMAD.

Võõrast vara ei või teadupärast ära võtta. See ei too endaga midagi head kaasa. Trotsi, hingevalu ja suisa viha tekitab hoopis. Ei aita.

Igasugune vahetus, andmine ja võtmine on kokkuleppe küsimus. Alati. Kokkuleppe ja koostegutsemise (koostöö)asi. Võrdsetel alustel koostöö.

Sestap ei “tööta” need “abid” olukorras, kus esineb ebavõrdsus. Nendes asjades pole teenuspakkujat ja klienti.

Ainult rumal arvab, et raha eest saab midagi osta. Või et isetult aitamine päästab päeva. Ei päästa. Tekitab vaid sõltuvuse, kus abisaaja klammerdub kümne küünega isetu külge ja lämmatab ta kasvõi ära, et saada ikka uuesti ja uuesti ja uuesti seda isetut abi.

Abi saab tulla vaid kokkuleppest kõrgemate minade vahel.

Kui seda ei ole või see mingil põhjusel ei sobi, siis pole ei abi ega kasu sellisest aitamisest.

Andke mulle minu mured ja minu mure on nendest limonaadi teha. Või kasvõi körti.

Andke mulle minu mured kohe tagasi!!!

Alguses oli Muna

Ja Muna oli Üks. Ning polnud miskit vaimu, keha ega mõistust sest see kõik oli Üks.

Ja ei lehvinud kusagil midagi ega polnud ka vett. Sest kõik oli Üks.

Kõik sisaldus Munas ja Muna oli Jumal.

Aga...

Muna seda ei teadnud. Keegi polnud seda öelnud. Ei olnud kedagi, kes ütleks. Sest kõik oli Üks ja Üks oli Kõik.

Otse loomulikult ei ole see kõik. Kõik teavad, et Kõik on päris mitu ja mitte kõik ei ole Üks.

Aga see on teine jutt. See on jutt Elust, mis on teadaolevalt vaid üks Kolmest. Mis on väga vähe, aga siiski piisav, et olla Üks.

Seega...

Alguses oli Muna. Keset Kaose lakkamatut voogamist ja lehvimist ja kõiki manifesteerumata vormitust. Muna oli Üks ja Muna oli ainus Manifest.

Ma ei tea, kas miski tõukas või müksas või surus või sikutas. Ei mäleta.

Aga äkitselt Muna liikus.

Ja nii saimegi endale kõik selle, mis oli, mis on ja mis tuleb. Me saime Sõna, millega kirjeldada Muna.

Ja see sõna ei ole sõnaraamatus, sest see sõna sisaldab endas kõiki sõnu.

See sõna on Üks.

“Et kõik oleks Üks, peab Üks lahku minema, et Üks oleks Kaks ja Jõud saaks tulla Kahe vahele. Ainult siis ja Vaid siis, saab Kahest taas Üks, sest vaid Kolm koos on Üks.”

Armas silmadega tekstitöötleja!

Loodan, et sul on sellest jutust ükskõik. Siis on hästi, sest üks ongi kõik.

Päästja koolikell vol 3.0 on tagasi

https://www.glamour.com/story/saved-by-the-bell-reboot-details

No kes ei mäletaks Mikimaal toodetud telesarja “Päästja koolikell”!

Maarjamaa laste südametuksed olid alati sünkroonis selle sarja kangelaste eluvaludega ja oh rõõmu ja õnne, kui mõni õnnelik pubekas tundis oma nahal ilma Saku õlle abita saabuvat eufooriat, mis saabus varateismelise kodukooli süngete seinte vahel vaid siis, kui helises Päästja Koolikell.

Olid ajad...

NBC on otsustanud selle kultusliku sarja taaselustada. Kõigile meeldib ju va vana, kui uus kuub ülle tõmmatakse.

Süda põksub ootusärevalt ja ajaga tuleb ju kaasas käia. Pole midagi paremat korralikult konserveeritud muumiast, kes ukerdab ringi uutes hilpudes, mida isegi kuningas kadestab.

Halleluuja ja hossianna!

Üks asi võiks siiski paremini olla äratehtud. Alati on see miski... Mis võiks olla...

Sarja nekromatseritest maagid ja muidu loitsijad võiksid näputäie tehnoloogilist tänapäeva siiski sarja sisse kirjutada.

Meil on ometigi 21-ne sajand ja kõigi ning igaühe ülimaks õnneks ja hüvanguks rakendatav tehnoterror on lahutamatu osa elust.

Mis kasu on Uuest Normaalsusest, kui seda ei implementeerita ja ei integreerita igasse aspekti meie eludest.

Ei ole tarvis häbeneda. Tuleb ärateha!

Millest räägin?

No Koolikellast ikka, millest muust!

ÕIGE tänapäevaline kell PEAB olema ajakohane ja varustatud kõigega, mis tarviline ja päevakohane.

Mikrofon ja kaamera koos näotuvastustarkvaraga PEAB olema. Peab. Lisaks kiire 5G internetiühendus. Elementaarne. RFID lugeja ja fake mobiilimast, mis võtab automaagiliselt ühendust kõigi möödujate telefonide ja muude nutiseadmetega, tehes hetkega koopia kõigest, mis seadmetes sisaldub ning edastades info operatiivselt TI opereeritavasse analüütikaserverisse.

No öelge ometi...

Mismoodi ja kuidas küll saaks tänapäeval üldse kedagi päästa tema enda mõttetute soovide ja unistuste eest, kui ei kasutata selleks tänapäevaseid IT lahendusi? Mismoodi peaksid noored tänapäeval lahterdatud, distsiplineeritud ja konditsioneeritud saama, kui ei kasutata õigeid IT lahendusi?

Nii ikka ei saa! Uus Normaalsus on trend ja popp ja vajab sisestamist noorte DNA ahelasse.

Üsna vastutustundetu on jätta noored efektiivse tehnokaitseta. Noori peab otsustavalt ja lakkamatult kaitsma, sest riik hoolib noortest. Noored on prioriteet. Noorte kõige hullem vaenlane on iseseisev mõtlemine ja soov ise enda elu korraldada ning ise elada. See ei ole Uusnormaalne.

Kõik, kelle süda samuti valutab ja kes tõesti noortest hoolivad, peaksid koheselt ühendust võtma NBC-ga ja avaldama oma tungivat soovi ja moraalset hukkamõistu surnust äratatud sarja puudujääkide suhtes.

NBC peab aru saama, et lapsed on meie tulevik.

Uus Normaalsus ei oota. Uus Normaalsus ei halasta. Uus Normaalsus on siin, et jääda. Uus Normaalsus on norm.

Saagu aru. Kohe! Ja tehku vajalikud muudatused. Kohe!

Ajaarvestusest, kirjutamisest ja lugudest

Kõik teavad, et ajakirjanik on see kes töötab peavalumeedias ja paneb kirja kõik koledad asjad, mis inimestele peavalu teevad.

Aga kas ikka on nii? Vaatame asja lähemalt.

Kes on ajakirjanik? Kes on kirjanik? Kes on jutuvestja? Ja misasi on raamat, mida tuleb pidada ja kes seda teeb ning miks?

Aeg ja selle ülesse kirjutamine.

Firmades, kus töötajad tööl käivad ja ajatariifi alusel palka saavad, tuleb töötamise aeg kirja panna. Tuleb üles kirjutada ja sisse märkida. Selle jaoks on sisse seatud päevaraamatud.

Žurnaalid. Neid täidavad žurnalistid.

Sinna pannakse kirja töötaja tööle saabumise aeg ja töötaja töölt lahkumise aeg. Täiesti tavapärane raamatupidamislik praktika, mis on palgaarvestuse alustala. Järelikult on inimesed, kes neid kirjeid päevaraamatusse teevad ajakirjanikud, kes kirjutavad üles töötajate töötamise aja. Žurnalistid. Neid nimetatakse aga ametijuhendis millegipärast aja-arvestajateks või ajakannete tegijateks. Ilma asjata. Õige nimetus on ja jääb ajakirjanikuks.

Ajakirjanike tehtud kannete (ajamärgete) alusel saab töötajate tööaja kokku arvestada ja selle alusel palga välja arvutada. Olgu mainitud, et päevaraamatusse tehtud kanded summeeritakse pearaamatusse üldise palgakonto (tavaliselt kalendrikuu) koondkande alla. Pearaamatu kannete eest kannab hoolt raamatupidaja, kes maakeelse pikema nimetuse kohaselt peaks olema pea-ajakirjanik või siis pea-aja-arvestaja.

Kõik teavad, et aeg on raha. Ja raha arvestusega tegelevad raamatupidajad. On see siis päeva, kuu või aastaraamat – vahet pole. Kohati on küll nii, et raamatupidajatel on abiks selleks spetsiaalselt palgatud kirjutajad, kes kõik ajad ja muu kraami kenasti kirja panevad, aga mitte alati. Seega on osadel raamatupidajatel abiks kirjutajad. Ajakirjanikud. Kirjutajad panevad kirja s.t. logivad tarvilised kanded raamatusse sisse. Logiraamatusse nagu öeldakse juhul kui tegevus toimub vete peal.

Nagu selgub, siis pole ajakirjanikel ja nendel tüüpidel, kes töötavad “ajakirjandusväljaannete” elik meediumide elik selgeltnägijate kontorite publitsistikaosakondades mitte vähimatki ühist. Meediumite nägemuste üles kirjutamine ei ole mitte ajakirjete tegemine vaid puhas meelelahutus ehk siis inimese meele kehast ära lahutamine eesmärgiga luua illusioon ja takistada mõtlemist. Meedium toodab meediat. Sõna medium tähendab keskpärast. Sestap on ka meedia mõeldud ja suunatud keskpäraste isikute keskpärase maailma keskpärase maailmavaate ja keskpärase meele lahutamiseks.

Elementaarne.

Põhjus on loomulikult selles, et keskpärane inimene ei ole dresseeritud mõtlema ja igasugune mõtlemiselaadne tegevus tekitab temas piina ja valu ning mitmesuguseid ebasoovitavaid psüühilisi ja ja füüsilisi reaktsioone ja protsesse.

Selle pärast on äärmiselt vajalik ja hea, et oleksid meediumid ja meedia, mis keskpärasust toetaksid ja aitaksid keskpärastel püsida keskpärasel kursil ja normikohase tegevuse (rutiini) juures. Vastupidisel juhul ei suudaks keskpärase tööinimese mudelil põhinev majandus ja elukorraldus seda maatriksit elik mudelit käigus hoida. Terve kehtiv ühikonnakord lakkaks olemast. Meedia on vajalik. Meelelehutus on vajalik. Mõtlemine on üleliigne.

Ajakirjanik on ajaühikute ülesmärkija. See kes paneb kirja millal miski algas ja kui kaua see aega võttis.

Kirjutada saab palju erinevaid asju. Pole asja, mida ei saaks kirja panna ja talletada ja edastada ja mida kõike veel.

Kirjanik on samuti üldtuntud sõna. Kõik teavad, kes on kirjanik.

Vanasti oli kirjanik see, kes kirjutas raamatuid.

Kirjutaja kirjutas dokumente ja muid kirju, mida ülem talle dikteeris ja kirjanik kirjutas raamatuid. Nüüdsel ajal on kirjanik see, kes kirjutab jutte. Vanasti jutte ei kirjutatud. Jutte jutustati (vesteldi). Seda tegid jutuvestjad. Võiks öelda, et kui juttt üles kirjutati, siis tegi seda kirjanik ja kui lihtsalt vesteldi, siis tegi seda vestnik. Või pajatnik. Või jutnik. Sest tegemist on sama asjaga. Erinevus vaid selles, kas pandi kirja või mitte.

Selline keelekasutus on eksitav. Ehk isegi tahtlikult eksitav. Kui kirjutaja jutu kirjutab ja jutuvestja jutu jutustab, siis tekib küsimus, et miks peaks kirjutaja tegelema juttude ülesse kirjutamisega. See ei olnud ju sugugi mitte kirjutaja amet ega ka mitte kohustus. Ta ei olnud ju kirjanik.

Kirjutaja töö oli vormistada. Mingit jutuvada ülesse tähendada ei olnud kirjutaja asi.

Samas annab selline sõnade tähenduse väärkasutamine võimaluse vastavalt vajadusele väita kord üht ja kord teist. Küllap siin mõne KavalAntsu karvane käsi avitamas on olnud.

Aja arvestamine on arusaadav mõiste. Kirjutamine samuti. Lugude pajatamine või ülestähendamine samuti.

Nende mõistete vääriti kasutamine või siis vastavalt vajadusele väänamine aga hoopis teine tubakas.

Üks asi on aga selge. Kui kuulete, et kedagi nimetatakse ajakirjanikuks, siis on tegemist inimesega, kes paneb kirja lugusid, mis leidsid aset teatud kindla aja vältel. Inimene, kes kirjutab üles jutte, mille keegi on välja mõelnud, et oleks huvitav. Et meel oleks lahutatud. Ja ühtlasi oleks täpsuse mõttes juurde märgitud, millal täpselt ja kui kaua see ilus lugu kestis.

Lühidalt öeldes on ajakirjanik see, kes on küll tahtnud saada raamatupidajaks või halvemal juhul kirjutajaks, aga ei ole saanud.

GDPR ja FB

Viimasel ajal on virgunud kesktaseme monster nimega EU. Ta on nimelt viimaks ometi märganud, et FB laseb kõrge kaarega ja solinal EU GDPR-i pihta nii et pritsib kaugele.

Eks ole ju ammuilma kole nutt ja hala, et FB seda teeb ja ahistab sellega koledasti neid kodanikke, kes (kas teadmatusest või siis karjamentaliteedeist johtuvalt) FB-d kasutavad.

Nüüd aga kui EU on hakanud “jalga maha panema” on tekkinud reaalne “oht”, et FB on sunnitud eemaldama kõik EU kodanike kontod, sest FB serverites rikutakse reaalselt ja süstemaatilselt EU seadusi ja regulatsioone.

Ja jälle on nutt ja hala.

Rõõm on tõdeda, et eestlane on truuks jäänud oma rahvuslikule spordile ehk siis tühivingumisele. VINGE!

Muhelen ja suundun metsa, sest eestlane on muuhulgas ka metsarahvas.

https://gdpr-blog.ee/gdpr/

Alustan vabandamisega, sest nii on kombeks.

Nägin und, mis mu ära paigaldas. Defineeris. Olin üksi nagu enamik minu elu siin kulgenud on.

ÜKSI

Jah, tõepoolest. Nii ta paraku olnud on. Hoolimata otsingutest pole ma leidnud ei ühtegi inimest, kes üks-ühele sarnaselt kasvõi mõtleks.

Ja ma olen üksi. Ja see on kole. Mäletan. Ma ei taha seda mäletada, aga paraku ma mäletan.

Mäletan kukkumist. Mäletan METSIKUT meeleheidet, mis siis oli. See oli KOLE. Isegi venelasele ei soovi säänset.

See on minu Testament.

Need on minu Sõnad.

Algame siis algusest.

Alguses mind ei olnud. Siis ma tulin. Ma ei tahnud siia tulla. Üldse mitte. Varsti ma lahkun. Koju lähen. Vähemasti loodan.

Aga.

Siin õppisn ma seda, et hoolimata kõiges on lootust.

Hoolimata sellest, et siin valitsevad psühhopaadid on ikkagi vaba mõte ja tunne aus ja toimiv. Töötab, kui inimene seda soovib.

Siin on vabandamine moes. Ma ei tee seda. Olen Vaba Hing ja ei pea nd õigustama.

Ma olen väga kinni jäänud Teie Maailma. Liiga kinni. Minu eluiga Teie mõõtmise järgi saab varsti 50 täis.

Aitab.

Olen väsinud. Tüdinud üle võlli. Ma ei taha enam siin olla. Ma ei jaksa enam. Keegi ei kuula. Kedagi ei huvita.

Ettevaatust – kübertobu!

(Tuntud dokumentaalfilmi, “Ettevaatust – kübertobu!” n.a.a 2025 järgi.)

Kübertobu: Nende ajaarvamise järgi aastatel 2008 – 2030 psühhosotsiaalmajandusliku ekspermendi korras välja aretatud inimrühmitus, mille eesmärgiks oli kaasa aidata arutu tarbimise kasvule, mõtlemisvõime lakkamisele ja totaalsele sotsiaalsele jälgimisele ja kontrollile.

.../Ja nii sai kübertobust tõhus relv kontrollimaks masside käitumist ja tõhustades äärmiselt efektiivselt kodanike käitumise kõikide aspektide järelvalvet.... ....hiljem nad küll kahetsesid kibedalt, aga kahju oli juba tehtud ja seda nad tagasi pöörata ei saanud. Kübertobude ohvitele loodu suisa raviasutusi, aga need osutusid ebatõhusateks./...

~Galaktika Entüklopeedia 42 trükk. Kirjastus PAX, Aasta 202021.

Nagu lähtub tolle aja allikatest, ei olnud kübertobu mingi paaria. Pigem oli see tol ajal valdav norm. Kui sa juhtumisi kübertobu ei olnud, siis võisid suure tõenäolisusega arvestada, et sind hakatakse massiivselt sotsiaalselt survestama ja suisa tagakiusama.

Mõnes mõttes võib seda eksperimenti võtta loogilise jätkuna 20 sajandi alguses käivitatud inimeste rumalaks õpetamise kavaga, mida nimetati siis kohustuslikuks koolihariduseks (ingliskeelses keskkonnas ka Secondary School System elik Teisejärguliseks Koolisüsteemiks). Sellest jäid toona puutumata vaid vähesed materiaalselt hästikindlustatud grupid, kel oli piisavalt vahendeid, et enda lapsi nende mõtlemisvõimet arendades ja mitte maha surudes harida.

Peamiselt Põhja – Ameerikas Silicon Valley nimelises paigas koondunud toonased tehnoloogiaettevõtted arendasid just nende vähearenenud inimeste tarbeks välja virtuaalse infovälja, mis (nagu selgub tagasi vaadates et edukalt) pidi kindlustama selle, et kübertobud tegeleksid vaid kübertotrustega, kindlustaksid enda arutu tarbimise ja igasuguse kilakola edasireklaamiga püsiva rahavoo teatud suunas ja hoiaksid valvsalt silma peal kõigil, kes seda sama arutult nagu kübertobud ei tee.

Loomulikult ei arvatud, et kübertolad ise sedavõrd võimekad on et selle kõigega iseseisvalt hakkama saada. Sotsiaalpsühholoogiliselt konstrueeritud algoritmid kindlustasid lisaks tobude “käivitamisele ja käigus hoidmisele” ka selle, et iga isik, kes kübertobuga ükskõik mil viisil kokku puutus, kaasati algoritmi abil eksperimendi mudelisse kui järgmine kübertobu või “reaalne oht” eksperimendile. Kuivõrd kübertobudega ekperimendi mõttes asjad kenasti paigas olid, siis suuremat tähelepanu nad ei vajanud. Oma eesmärki nad täitsid ja psühhoajaloolise jäänukina nad erilist tähelepanu ei vaja. Küll aga osutus eksperimendi raames väljakutseks üksikute mõtlevate inimeste tobudeks konverteerimine. Eksperimendi lõpuaastatel suudeti siiski loodud virtuaalreaalsusest välja praakida osa, mis kätkes endas võimalusi inimeste vahel mõtteid vahetada ja vestelda ebaolulistel teemadel, mis ei sisaldanud endas kaupade ostmist ja poliitreklaamide ja propaganda tarbimist.

Sellele eelnevalt üritati üksikuid maatriksiga mitteühilduvaid inimesi kas tasalülitada või kui nende tegevuses ilmnes Kontrolliga mittesobivad mõtteid või tegevusi, siis permanentselt ühiskonnast isoleerida. Kulutõhususe osas oli küll vaidlusi, aga peamiseks argumendiks näis olevat: “Las nad ühinevad. Küll me nad paika paneme.” See ei osutunud siiski nii kulutõhusaks kui algselt planeeriti ja hiljem sellest loobuti kui virtuaalist eemaldati suhtlemine ja muu ebaoluline.

Tänapäeva inimesed läheksid vast paari päevaga hulluks, kui satuksid sellisesse düstoopiasse. Õnneks on see möödanik.

Kübetobude jaoks oli see aga toona ainuvõimalik ja igati normaalne ja rahuldust pakkuv “reaalsus”.

Seega toimetasid kübertobud usinalt virtuaalis. Tarbisid reklaame, ostsid seda-mida-öeldi, jälgisid kõiki, kes sama ei teinud. Raporteerisid usinalt Keskarvutile käitumisest, mis erines tobususest. Sõid, mis öeldud. Jõid, mis öeldud. Õppisid selgeks kõik loosungid, mis nähtud. Levitasid infot, mis neile edastatud. Suhtlesid aktiivselt teiste tobudega.

Kõik suhtlused ja tegevused olid Keskarvutisse logitud ja salvestatud. Kõik suhtlusringid olid kaardistatud ja tarviliste algoritmidega jälgitud ja hallatud. Igasugune hälbiv või mitteeesmärgipärane tegevus päädis automaatselt Kontrolli sekkumisega ja efektiivsete meetmete rakendamisega. Kõik tundus toimivat kuni....

Keegi ei tea täpselt mis juhtus, aga arvatakse, et mingil hetkel tobude ajud lihtsalt lühistusid. Ei ole selget viidet ega uuringut, mis annaks võimaluse määrata täpset aega. Kas oli see enne kübertobude närvisüsteemide ja ajude liidestamist (neurokiipide abil) Keskarvutiga või vahetult pärast seda, ei ole võimalik kindlalt väita.

Fakt on, et peale seda kukkus süsteem kokku ja loodud virtuaalreaalsusele ei olnud enam reaalset rakendust. Selle tulemusena muutus reaalsus suurel määral ja suures osas positiivses suunas. Peale selle ekperimendi fiaskot ei olnud enam seda meeletut hulka inimmassi, kes oleks kilakola ostnud. Seega puudus põhjus ja vajadus seda toota. Ja kui langes ära põhjus loodust reostada ja ressurssidest tühjaks pumbata, said inimesed keskenduda sellele, mis tõesti oluline ja vajalik.

Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et toona läbiviidud ekperiment oli mõtekas ja edukas. Mitte küll sellise ülesandepüstituse kohaselt, mille postuleerisid toonased Arhidektid vaid eksperimenti reaalse mõju ja tulemi tõttu. Ja see ongi peamine.

P.S. Ärge kartke kübertobu. Ta on välja surnud.