Mõtlemine – see on imelihtne!
Nagu tuumafüüsikagi.
Alguses oli info. Ja info oli lihtsalt info ja pelgalt info ta oligi. Siis märkas seda infot teadvus. Ja see oli hea. Teadvus võttis info teadmiseks. Ja see oli hea.
Kuid siis tule Sherlock Holmes ja arvas teadvat, kes tegi ja mis oli.
Sellest sai alguse deduktiivne meetod. Deduktiivne meetod tegi silmad lahti, hõõrus neid ja haigutas ning naeratas, sest temal oli pilt juba koos. Deduktiivne meetod lõi suisa nurru, kui tema pildi sisse üritati sobitada neid väheseid infokilde, mida Sherlokid kuskilt üles korjanud olid. Teisipidi oli ta savi, sest tema oligi pildi kildudeks löönud ja killud laiali pildudunud. Deduktiivne meetod haigutas. Igav hakkas....
Induktiivne meetod vaatas seda ja vangutas pead. “Mismoodi saab nii üldse mingile õigele lahendusele jõuda, kui 64-st tükist vaid 17 sul ongi?”
Ta ei hakanud deduktiivset meetodit äratama vaid väisas Sherlockit. “Teile on külaline, mister Holmes! Juhatage ta sisse, missis Hudson, poetas Sherlock mokaotsast, ise piipu pahvides.” Sisenes induktiivne meetod. “Palun võtke istet! Ärge öelege midagi, ma kohe arvan ise, kes te olete ja mida soovite!”, ütles Sherlock.
“Tänan härra, aga ma eelistan hõljuda.”, sedastas induktiivne meetod. “Elementaarne!”, mühatas Sherlock, mõtles veidi ja ütles.
“Te olete ilmselgelt hädas. Muidu poleks Te siin. Olete kaotanud midagi. Või žantažeerib teid keegi pahatahtlik kurjam, kasutades relvana endise kallima kirju Teile. Ilmselgele olete Te endast väljas, sest ei suuda end isegi niivõrd kokku võtta, et istuda saaksite. Olete kuidagi hajevil. Võiks isegi öelda ebamäärase olekuga. Aga ärge muretsege! Ma olen Sherlock ja otsin koheselt kõik tükid üles, et see kahetsusväärne olukord lõppeks. Tükkidest kokku pandud pildi saadan Teile kontaktivabalt pakiautomaati.”
Induktiivne meetod vaatas kurbade silmadega Sherlockile otsa ja hajus....
“Nii... Ahsoo..... Nojah.... Aga tassike teed?”, kogeles Shrlock ja pahvis mõnda aega piipu, endal silmad kõvasti kinni.
“Inimesed on hullud!”, nentis induktiivne meetod. “Mis imemoel nad tervet pilti kokku panevad, kui neil kõiki tükke ei ole? Või siis kasvõi piisavalt, et oleksid näha seosed ja puutepunktid, mis aitaksid neid omavahel nii paigutada, et kasvõi pool rehkendust ilmseks ja nähtavaks saaks.”
“Teate kaimud!”, ütles intagraalne meetod. “Ühendage parem kõik mis teil on. Ühtsuses peitub jõud. Üks las alustab ühelt poole ja teine teiselt. Keskel saate kokku. Kui ei saa, siis ei räägi te samast pildist. Kui aga saate, siis jõuab kumbki teise käidud rada mööda minnes teise alguspunkti. Siis on pilt tõene ja õige.”
“Hmmm.... Huvitav!”, mõtlesin ma ja avasin silmad. Saabunud oli hommik. Ringutasin, tõusin voodist ja hakkasin toimetama.