APPI, ma vajan...
Mis puudutab inimeste aitamist nende probleemides ja muudes hädades, siis tuleb targu arvestada sellega, et tegelikult see ei tööta ja seda teha ei saa. Igaüks tassib oma “risti” ise ja seda vägisi käest kiskuda pole vähimatki mõtet. Isegi siis, kui näib, et inimene hävineb ja seda on südantlõhestav vaadata. Mõttevormid, nagu rõõm ja mure käivad inimesega kaasas ja need kuuluvad inimesele.
Nad on tema OMAD.
Võõrast vara ei või teadupärast ära võtta. See ei too endaga midagi head kaasa. Trotsi, hingevalu ja suisa viha tekitab hoopis. Ei aita.
Igasugune vahetus, andmine ja võtmine on kokkuleppe küsimus. Alati. Kokkuleppe ja koostegutsemise (koostöö)asi. Võrdsetel alustel koostöö.
Sestap ei “tööta” need “abid” olukorras, kus esineb ebavõrdsus. Nendes asjades pole teenuspakkujat ja klienti.
Ainult rumal arvab, et raha eest saab midagi osta. Või et isetult aitamine päästab päeva. Ei päästa. Tekitab vaid sõltuvuse, kus abisaaja klammerdub kümne küünega isetu külge ja lämmatab ta kasvõi ära, et saada ikka uuesti ja uuesti ja uuesti seda isetut abi.
Abi saab tulla vaid kokkuleppest kõrgemate minade vahel.
Kui seda ei ole või see mingil põhjusel ei sobi, siis pole ei abi ega kasu sellisest aitamisest.
Andke mulle minu mured ja minu mure on nendest limonaadi teha. Või kasvõi körti.
Andke mulle minu mured kohe tagasi!!!