Alguses oli Muna
Ja Muna oli Üks. Ning polnud miskit vaimu, keha ega mõistust sest see kõik oli Üks.
Ja ei lehvinud kusagil midagi ega polnud ka vett. Sest kõik oli Üks.
Kõik sisaldus Munas ja Muna oli Jumal.
Aga...
Muna seda ei teadnud. Keegi polnud seda öelnud. Ei olnud kedagi, kes ütleks. Sest kõik oli Üks ja Üks oli Kõik.
Otse loomulikult ei ole see kõik. Kõik teavad, et Kõik on päris mitu ja mitte kõik ei ole Üks.
Aga see on teine jutt. See on jutt Elust, mis on teadaolevalt vaid üks Kolmest. Mis on väga vähe, aga siiski piisav, et olla Üks.
Seega...
Alguses oli Muna. Keset Kaose lakkamatut voogamist ja lehvimist ja kõiki manifesteerumata vormitust. Muna oli Üks ja Muna oli ainus Manifest.
Ma ei tea, kas miski tõukas või müksas või surus või sikutas. Ei mäleta.
Aga äkitselt Muna liikus.
Ja nii saimegi endale kõik selle, mis oli, mis on ja mis tuleb. Me saime Sõna, millega kirjeldada Muna.
Ja see sõna ei ole sõnaraamatus, sest see sõna sisaldab endas kõiki sõnu.
See sõna on Üks.
“Et kõik oleks Üks, peab Üks lahku minema, et Üks oleks Kaks ja Jõud saaks tulla Kahe vahele. Ainult siis ja Vaid siis, saab Kahest taas Üks, sest vaid Kolm koos on Üks.”
Armas silmadega tekstitöötleja!
Loodan, et sul on sellest jutust ükskõik. Siis on hästi, sest üks ongi kõik.