Ajaarvestusest, kirjutamisest ja lugudest
Kõik teavad, et ajakirjanik on see kes töötab peavalumeedias ja paneb kirja kõik koledad asjad, mis inimestele peavalu teevad.
Aga kas ikka on nii? Vaatame asja lähemalt.
Kes on ajakirjanik? Kes on kirjanik? Kes on jutuvestja? Ja misasi on raamat, mida tuleb pidada ja kes seda teeb ning miks?
Aeg ja selle ülesse kirjutamine.
Firmades, kus töötajad tööl käivad ja ajatariifi alusel palka saavad, tuleb töötamise aeg kirja panna. Tuleb üles kirjutada ja sisse märkida. Selle jaoks on sisse seatud päevaraamatud.
Žurnaalid. Neid täidavad žurnalistid.
Sinna pannakse kirja töötaja tööle saabumise aeg ja töötaja töölt lahkumise aeg. Täiesti tavapärane raamatupidamislik praktika, mis on palgaarvestuse alustala. Järelikult on inimesed, kes neid kirjeid päevaraamatusse teevad ajakirjanikud, kes kirjutavad üles töötajate töötamise aja. Žurnalistid. Neid nimetatakse aga ametijuhendis millegipärast aja-arvestajateks või ajakannete tegijateks. Ilma asjata. Õige nimetus on ja jääb ajakirjanikuks.
Ajakirjanike tehtud kannete (ajamärgete) alusel saab töötajate tööaja kokku arvestada ja selle alusel palga välja arvutada. Olgu mainitud, et päevaraamatusse tehtud kanded summeeritakse pearaamatusse üldise palgakonto (tavaliselt kalendrikuu) koondkande alla. Pearaamatu kannete eest kannab hoolt raamatupidaja, kes maakeelse pikema nimetuse kohaselt peaks olema pea-ajakirjanik või siis pea-aja-arvestaja.
Kõik teavad, et aeg on raha. Ja raha arvestusega tegelevad raamatupidajad. On see siis päeva, kuu või aastaraamat – vahet pole. Kohati on küll nii, et raamatupidajatel on abiks selleks spetsiaalselt palgatud kirjutajad, kes kõik ajad ja muu kraami kenasti kirja panevad, aga mitte alati. Seega on osadel raamatupidajatel abiks kirjutajad. Ajakirjanikud. Kirjutajad panevad kirja s.t. logivad tarvilised kanded raamatusse sisse. Logiraamatusse nagu öeldakse juhul kui tegevus toimub vete peal.
Nagu selgub, siis pole ajakirjanikel ja nendel tüüpidel, kes töötavad “ajakirjandusväljaannete” elik meediumide elik selgeltnägijate kontorite publitsistikaosakondades mitte vähimatki ühist. Meediumite nägemuste üles kirjutamine ei ole mitte ajakirjete tegemine vaid puhas meelelahutus ehk siis inimese meele kehast ära lahutamine eesmärgiga luua illusioon ja takistada mõtlemist. Meedium toodab meediat. Sõna medium tähendab keskpärast. Sestap on ka meedia mõeldud ja suunatud keskpäraste isikute keskpärase maailma keskpärase maailmavaate ja keskpärase meele lahutamiseks.
Elementaarne.
Põhjus on loomulikult selles, et keskpärane inimene ei ole dresseeritud mõtlema ja igasugune mõtlemiselaadne tegevus tekitab temas piina ja valu ning mitmesuguseid ebasoovitavaid psüühilisi ja ja füüsilisi reaktsioone ja protsesse.
Selle pärast on äärmiselt vajalik ja hea, et oleksid meediumid ja meedia, mis keskpärasust toetaksid ja aitaksid keskpärastel püsida keskpärasel kursil ja normikohase tegevuse (rutiini) juures. Vastupidisel juhul ei suudaks keskpärase tööinimese mudelil põhinev majandus ja elukorraldus seda maatriksit elik mudelit käigus hoida. Terve kehtiv ühikonnakord lakkaks olemast. Meedia on vajalik. Meelelehutus on vajalik. Mõtlemine on üleliigne.
Ajakirjanik on ajaühikute ülesmärkija. See kes paneb kirja millal miski algas ja kui kaua see aega võttis.
Kirjutada saab palju erinevaid asju. Pole asja, mida ei saaks kirja panna ja talletada ja edastada ja mida kõike veel.
Kirjanik on samuti üldtuntud sõna. Kõik teavad, kes on kirjanik.
Vanasti oli kirjanik see, kes kirjutas raamatuid.
Kirjutaja kirjutas dokumente ja muid kirju, mida ülem talle dikteeris ja kirjanik kirjutas raamatuid. Nüüdsel ajal on kirjanik see, kes kirjutab jutte. Vanasti jutte ei kirjutatud. Jutte jutustati (vesteldi). Seda tegid jutuvestjad. Võiks öelda, et kui juttt üles kirjutati, siis tegi seda kirjanik ja kui lihtsalt vesteldi, siis tegi seda vestnik. Või pajatnik. Või jutnik. Sest tegemist on sama asjaga. Erinevus vaid selles, kas pandi kirja või mitte.
Selline keelekasutus on eksitav. Ehk isegi tahtlikult eksitav. Kui kirjutaja jutu kirjutab ja jutuvestja jutu jutustab, siis tekib küsimus, et miks peaks kirjutaja tegelema juttude ülesse kirjutamisega. See ei olnud ju sugugi mitte kirjutaja amet ega ka mitte kohustus. Ta ei olnud ju kirjanik.
Kirjutaja töö oli vormistada. Mingit jutuvada ülesse tähendada ei olnud kirjutaja asi.
Samas annab selline sõnade tähenduse väärkasutamine võimaluse vastavalt vajadusele väita kord üht ja kord teist. Küllap siin mõne KavalAntsu karvane käsi avitamas on olnud.
Aja arvestamine on arusaadav mõiste. Kirjutamine samuti. Lugude pajatamine või ülestähendamine samuti.
Nende mõistete vääriti kasutamine või siis vastavalt vajadusele väänamine aga hoopis teine tubakas.
Üks asi on aga selge. Kui kuulete, et kedagi nimetatakse ajakirjanikuks, siis on tegemist inimesega, kes paneb kirja lugusid, mis leidsid aset teatud kindla aja vältel. Inimene, kes kirjutab üles jutte, mille keegi on välja mõelnud, et oleks huvitav. Et meel oleks lahutatud. Ja ühtlasi oleks täpsuse mõttes juurde märgitud, millal täpselt ja kui kaua see ilus lugu kestis.
Lühidalt öeldes on ajakirjanik see, kes on küll tahtnud saada raamatupidajaks või halvemal juhul kirjutajaks, aga ei ole saanud.