Kogukondliku alternatiivi loomine ehk Kuidas helikopteriga lund lükata
Ajal, mil süsteem, mida võib nimetada riiklikuks või ka globaalseks türanniaks liigub seninägemata mõõtmetega orjandusliku korra kehtestamise haripunkti poole on mõned inimesed sajandeid kestnud talveunest virgunud ja seda viimaks märganud.
See, et “riiklik saabas” metronoomina rahva ühiskubemesse lööke suunab on NORM.
Rahvas on harjunud ega pea seda ebanormaalseks.
Mõni indiviid küll kurdab aeg-ajalt, et valus on. Isegi leht kirjutab vahest, et toimus plaaniväline teeremont, mille käigus üks või teine kodanik rulli alla jäi. Aga see ongi norm ja kodanik on ise süüdi, sest tee on paigas ja hooldusgraafiku mitteteadmine ei vabasta vastutusest ja kohustusest täita kindlaksmääratud teehoolduseeskirju.
Kõik teavad, et tee on tarkade poolt välja arvutatud ja maha märgitud. Kui poleks teed, ei oleks eesmärki. Ilma porgandi – ptüi – eesoleva märgita valitseks üldine peataolek ja rahvas sibliks kanakarjana ringi. Igaüks teab, et nii ei saa rahvast pidada ja nii see kepp ei käi.
Aga.
Fakt on, et rahvas on loll. Ja kõik teavad, et loll ei ole kunagi rahul. Ka sellega ei olda rahul, et Eesti on nüüdseks mitte viie rikkama riigi nimistus, vaid suisa selle tipus.
Onon.
Riigil on ressurisse osutada abi teistele riikidele. Suurtele ja võimsatele riikidele. Mahus, mis jalad nõrgaks võtab. Pahatahlikud võivad ju rääkida, et see kõik rahva arvelt tuleb, aga kust mujalt see siis tulema peaks? Rikka eliidi arvelt või? No kuulge!!!
Neil pole niigi palju raha, et makse maksta, mis siis muust rääkida.
Rahval raha on, aga midagi tarka ta sellega teha ei mõista.
Rahvas on lahke. Viimase annab ära, kui heldib või kästakse.
Riik on selleks, et seda rahavoogu õigesse sängi suunata.
See on normaalne.
Ei ole normaalne, et keisril pole riidehilpu selga panna. Tuleb õlg alla panna. Häbi on vaadata, et keiser on suisa alasti.
Väidetakse, et eestlane on Maarahvas. Imelik väide. Kuidas saab nii olla, kui inimesed linnades elavad. Maal elavad ju loomad ja traktorid. Hüva. Ühe erandiga. Mehhaanikud elavad ka seal, aga see on ühiskonnale vajalik ohver kõigi hüvanguks. Me tunnustame neid selle eest ja saadame varakult ümbertöötlusele. Rohemajandus vajab nende panust.
Samas on osade Maarahva järeltulijate seas pead tõstnud retroliikumine, mis ajas tagasi vaatab ja üritab järgi ahvida kunagise Maarahva tegemisi ja toimetusi. Nemad mõtlevad tõsimeeli luua maapirkondadesse agraarkogukonnad, mis isekeskis toimetavad ja majandavad.
Kogukondlikud aktivistid on võtnud seisukoha, et BigTech tehnoloogiahiiud on inimvaenulikud ja nende Modus Operandi ahistab rahvast. Et seda vältida on nad valinud enda peamiseks ja kandvaks kommunikatsiooniplatformiks Facebooki grupi.
Iga mõtlemisvõimeline inimene teab, et Feissbuuk on parim kommunikatsioon, mis ei ahista ja võimaldab laiapõhjalist ning tsenseerimata arvamustepaljusust ja konstruktiivset dialoogi inimeste vahel.
Hoiame neile pöialt, sest sotsiaalse ajas tagasimineku eksperimendi juures loeb iga okas ja kommunikatsioon on edu aluseks.
Nüüd aga pean lõpetama, sest tunnen tungivat vajadust ajupesumeedia tarbimise järgi. Õnneks on mul võimalus programme järelvaadata ja järelkuulata. Õnne 13 ootab. Õnn ei ole kaugel. Piisab nupuvajutusest.
Tšau!