Sotsiaalne hullumaja vol 1
Kes tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kel ei ole ühtegi sotsiaalmeedia kontot. No mitte ühtegi! Mina tunnen kedagi, kes teab kedagi. Aga mul endal on olnud isegi mitu. On praegugi ja tundub, et on aeg teha valikuid. Feisbuuki mul enam ei ole. Põhjuseid on mitu. Esiteks on feisbuuk midagi delfi kommentaariumi sarnast, kus keegi eriti midagi ei tea, aga ühekorraga on meeletu hulk inimesi, kes kõik korraga midagi arvama kukuvad. Ja nagu ka delfi peldikuseinal on kohe räige tüli lahti. Teiseks postitavad umbes pooled “sõbrad” korraga täpselt sama uudise ning omapoolset analüüsi/arvamust/mõtet ei lisa. Ja seesama uudis jookseb siis kõik “seinale” ning ma olen sunnitud seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti lugema. Ja kogu aeg “kerima”, et näha uut uudist üha uuesti ja uuesti ja uuesti. Kole. Sõrm jääb ka valusaks. Kolmandaks. Ma ei mängi seal ühtegi mürsikutele mõeldud mängu. Neljandaks. Ma ei mängi ka ühtegi tarbijamängu. Viiendaks. Mul oli nii-ehk-naa reklaamiblokk peal ja seega ei näinud ma ka ühtegi reklaami. Mitte ainumatki. Ja ühegi firma “sõber” ma samuti polnud. Kuuendaks on fb eraluurefirma, mis filmib ja salvestab kogu jutu, mis räägitakse. Kõik “vestlused” loomulikult samuti. Ja seitmendaks pole fb asi, kus ma käin ja mida ma seal teen ning kellega seda teen. Seega üks kole ja täiesti mõttetu koht. Päriselt.
Postitus jätkub pisut hiljem teistest sotsiaalmeedia kontodest. Nende omadustest ja võimalustest.