Lapsesuu
Oli ENSV. Minu sünnipaik. Kusagil me kõik sünnime. Hing ühildub kehaga ja sellest saab funktsionaalne üksus, mis toimetab koostöös jne.
Mitte, et ma mäletaksin.
Oh ei.
Küllap oli tegemist sedavõrd koleda kogemusega, mis on alatiseks alateadvusse maha maetud ja ehk isegi raske kivi peale veeretatud.
Sel ajal polnud olemas asja, mida tänapäeval (või pisut enne) nimetati sõnavabaduseks. Ei olnud.
Aga Sõna oli toona (kui ma eneseteadlikkuse saavutasin) Vaba.
Selles mõttes, et Mõte oli Vaba ja see oli üks ja julgen öelda suisa peamine faktor, miks Eesti Rahvas siiani olemas on.
Kiire pilk tänapäeva näitab, et Eesti Rahvas Eestimaal lakkab olemast. Võiks ju vaielda, aga märke ei saa eirata.
Sellist kokku hoidmist, mis oli toona, meil ei ole. Enam ei ole. Isegi vastupidi on.
Ma ei viita venelaste ütlemisele, et eestlane on teise eestlase söök. Ei.
Viitan reaalsele olukorrale, milles on reaalselt rakendunud ja jõustunud asjad, mida toonased “Eliidid” kartsid.
Läänemaailm on korrumpeerinud noorsoo. Mitte rocken rolliga. Ei.
Kõrvalepõikena võiks siiski seda üheks põhjuseks nimetada.
Rocken Roll tähendab slängis “Kiigu ja rullu”. Seks, seks, seks.
Narko on vabalt kättesaadav. On.
Telekast tuleb vaid “meele lahutamist”, mis lahutab meele kehast ja ajab hulluks.
Noored on sõltuvuses. Vidinatest, mis on kogu aeg “võrgus” ja luuravad ja jälgivad. Salvestavad ja teostavad totaalset jälgimist.
Varsti on nii, et kui tita magamistoas hääl teeb, jõuab enne appi arvuti poolt saadetud “Lastekaitse” kui vanem ise.
Aga ma hälbin hetkel teemast.
Teema oli sõnavabadus.
See on vaid ühes kohas. Hetkel. Detsentraliseeritud võrkudes. Mujal seda pole ega saagi olla.
Sõna on Vaba, nagu ütles keegikaljusaareke.
Teame, teame. Mida julmemalt valetada ja mida tihemini seda teha, seda rohkemad saab ära lollitada.
Lapsesuu on hea.
Ta ei ole tsenseeritav.