Internetisisu lugemisest ja suhtlemisest
Tänapäevases infouputuses, millest 99,9% on tühi müra ei tee halba, kui seda mõistlikult tarbida mõista.
Näiteks, kui võtan kätte oma telefoni ja soovin lugeda uudiseid, siis ei ava ma kunagi ühtegi veebis lugemiseks mõeldud päevalehte või portaali kui sellist, vaid avan rakenduse (mida mõnigad võõramaalased äppiks nimtavad), mis kuvab mulle uudislehtede rss voo, elik siis uudiste pealkirjad.
Ja juhul kui ma seal mõnda üksikut uudist silman, mis huvi pakub, siis teen pealkirjal klõpsu ja uudis avaneb.
Sestap võtab mul infomürast Uudiste leidmine vähe aega ja aega on tarvis. Kas või selle tarbeks, et sellega midagi mõistlikku peale hakata. Mobiilinternet sisse, 3-7 minutit tutvumist ja korras.
Muidugi tuleb ette ka selliseid päevi, mil tuju vajab tõstmist ja siis võin küll igasugustel linkidel klõpsida, aga ega ma siis ei loe, mis seal on vaid mängin üht mängu, mida kutsuti kunagi “Tambi mullamutti vasaraga vastu pead!”
Mõtlev inimene ehk taipab, et videomängud, sisutühjad meelelahutuse saated ja massiüritused kannavad endas vaid üht eesmärki. Inimeste nüristamine ja üha ajupestuma massi suurendamine.
Kaasal on FB konto, mida ta külastab umbes 1 kord kvartalis. Seal resideerub ca 10 “sõpra”, kellega ta seal keskkonnas ei suhtle. “Milleks?”, küsib ta. Kui keegi suhelda soovib, siis ei tea milleks telefon välja mõeldi??? Tal on nimelt pidevalt tegemisi ja toimetamisi ning kui mina Netti ei kasutaks, siis ei teeks ta seda üleüldse.
Mul on viimasel ajal raskusi “kerimisega” suhtluskeskkondades, mis n.ö. vesttlemiseks mõeldud on. Näiteks Telegram ja Signal. Kui seal juhtub nii, et mind ootab 100 – 200 lugemata sõnumit, siis vajutan tuimalt kõige viimases sõnumini ja need 200 sõnumit jäävad lihtsalt lugemata.
Sõrm jääb lihtsalt haigeks kerimisega.
Tunnen puudust teemadest, mille vahel saab valida ja kui midagi puudutab, siis ka kommenteerida. Teemas. Lõimedes. Paragrahvides ja lõikudes.
Ma muuseas loengi mitte sõnu või lauseid vaid haaran teksti lõikude kaupa. Kunagi isegi üks lehekülg korraga, aga see vajab pidevat sedamoodi lugemist, et seda teha.
Sestap on ekraanil alt üles keritav tekstikogum, mis pideva ja monoliitse massina muudkui alt üles voogab silmale ja ajule koormav. Väsitav.
Ja olen tänulik, kui keegi sõber või tuttav saadab mulle näiteks sinnasamasse vestluskeskkonda lühisõnumi, et “Kas sa seda teksti nägid?” Koos lingiga mainitud tekstini.
See on meeldiv. Eriti siis, kui ma just 500 sõnumit ühe sõrmeliigutusega “alla kerisin”.
Mõtestatud suhtlemine on meeldiv.