Tihtipeale me ei mõtle. Seda pole lihtsalt vaja. Veelgi tihemini me ei taju, sest raamid, mis kogu suppi koos hoiavad ei eelda seda. Kõige lihtsam on lihtsalt... ...käituda ja reageerida. Ilma igasuguse tarkuse või tundeta. Kui aga ilma igasuguse ettehoiatuseta tekib teadmine, siis on äärmiselt raske ajuvaba ja mehhaaniliselt mõttetu olla. Sest sa tead. See teadmine on. Ja seda ei saa enam mitte kuidagi muuta. Usk on illusioon. Usute? Osad usuvad, et maa on lapik. Osad jällegi, et pingpogipall. Mõlemad ei tea. Nad ei tea. Usuvad. Kas teate seda tunnet, et midagi on väga valesti selle “reaalsusega”? Ei? Siis on ju hästi, sest kõik on äärmiselt hästi ja kogu “lugu”. Aga need, kes teavad ei saa selle “looga” enam sinapeale, sest see lugu on mõeldud debiilikutele. Võtan hetke, et vabandada kõigi debiilikute ees, kes mingil mulle arusaamatul viisil end debiilikutena tundsid ja lähme edasi. Kuhu? Minge näiteks metsa. Minge metsa! Ja isegi debiilikud tunnetavad teatavat meelerahu, mis pole tingitud antidepressantidest või petlikest lubadustest, mida “uskuda”. Kui see poleks nii, siis seda poleks. Ja seda teab peale minu veel mitu inimest. Ei usu. Nad teavad. Teadmine ei ole usk ja vastupidi. Minu soovitus on selline. Ärge uskuge. Mitte midagi. Kui te ei tea, siis te ei tea. Ja vastupidi.